kevad!
käisime reedel Kunstiteadlase maal tema sünnipäeva tähistamas ja kui siis laupäeva hommikul päike paistis, linnud laulsid ja elu oli imeline, sain ma aru, et nüüd kui täpselt aasta möödas on, olen ma jälle mina. kõigi oma tobedate armumiste ja võimatu ellusuhtumisega. ma tunnen ennast jälle ära, mitte ei elu lõputus varjus, kogedes kõike nii, nagu see juhtuks kellegi teisega.
elu on (jälle!) ilus.
aga maal oli tõesti imeline: pikk saun, palju nalja, toredad inimesed.
üks lugu ka: magasin öösel ühe tüübi kõrval (sest voodeid ja tekke oli vähe, inimesi aga palju), mina seina pool. keset ööd ärkame selle peale üles, et üks teine, võõras tüüp, ronib meile voodisse ja ise räägib: “ma tahan kaissu, võta mind kaissu!”. natukese aja pärast kuulen, kuidas mu kõrval magav noormees käratab: “mida KURADIT sa teed!?”. nimelt tuli välja, et mees pugeski talle külje alla ja hakkas jalga silitama. :)
ja eile oli MB sünnipäev, taaskord imeline.
aga vaatamata sellele maha sadanud lumele, ma tõesti tunnen, et kevad on käes. ja see ongi põhiline..
tundub, et seekord võib minust tõesti inimene saada. sihid on natuke rohkem paigas. mõtted on natuke selgemad. tujud on natuke vähem kõikuvad. nii et tühja kah siis, et ma just hirmkallid kingad ostsin :D
aga
see tähendab, et ma peaks loobuma oma lõputult lapsikutest soovidest ja tujudest kapriisidest. alustades sünnipäevaga seotud illusioonidest ja lõpetades sooviga nutta iga kord kui ma lauamängus kaotan.
no näis. äkki läheb lõpuks õnneks.
teisel lainel:
tulen mina trennist, klapid muusikaga peas, ja kõnnin jõe ääres, ühel pool jõgi ja teisel pool põlvedeni lumi. järsku kuulen mingit suurt mürinat, vaatan üle õla ja näen seal teelaiust lumelükkamismasinat. no palju õnne, jõkke ei hüpanud, lumme ei astunud (jalad on niigi koguaeg märjad), masin jälitas mind teosammul sillani.
mu ema ja vanaema jagavad ühte omadust, mis minu meelest laias perspektiivis tähendab suutmatust enda eest seista. naljakas on aga see, et niipea kui tekib mõni pingelisem hetk, lööb see omadus ka minus välja. isegi kui ma samal ajal mõtlen “krt liisu, ära tee nii!!!”. nimelt pole sellest mingit kasu, sest kokkuvõttes ma ei suuda endast üle saada.
ma pole kindel, kas keegi üldse suudab, aga frustreeriv siiski.
muuhulgas on ka hirmus palju väikseid asju, mille üle õnnelik olla, aga no kes see siis neid ometi kirja viitsib panna. :)
Continue readingüle määra
mõnikord ma mõtlen, et kas ma tõesti tahan elult liiga palju..
kas siis tõesti on liiga palju tahetud, et ma saaks oma sarju normaalselt internetist vaadata? ilma, et pool tundi läheks mõne inimliku streamija leidmiseks..
kas siis tõesti on liiga palju tahetud, et mõned tööd ei langeks ainult minu kaela?
kas siis tõesti on liiga palju tahetud, et sõbrad, kes väärivad õnne, suudaks seda ka leida ning hoida?
ja niimoodi umbes 1000 küsimust edasi. aga võib-olla ma tahan elult liiga vähe – armastuse leidmisest olen ma põhimõtteliselt loobunud*, nobeli võitmist pikisilmi ei oota ja isegi sellega olen leppinud (mandunud..), et koguaeg on külm.
öeldakse ju midagi sellist, et need, kes tahavad palju saavad vähe ja need, kes tahavad vähe ei saa midagi.
põhimõtteliselt on lihtsalt kõrini. üleüldse tunnen ennast praegu lahutavate vanemate lapsena. olgugi, et lahku ei lähe mitte mu päris vanemad vaid ühed lähedasemad sõbrad. seal juures ongi kõige hullem, et ma ju tean, et MINUL pole pooltki nii halb kui osapooltel endil, aga noh. oma varbavalu trumpab ikka kõik nälgivad aafrika lapsed ju.
*see tähendab siis seda, et ma olen nii palju viimasel ajal pettunud, et mulle lihtsalt ei hakkagi keegi enam meeldima, keegi ei jää silma, keegi ei huvita.
